LEMMIKLOOMA KORDUMA KIPPUVAD KÜSIMUSED

Sul on küsimus millele puudub siin vastus? Vastame kõigile lemmiklooma küsimustele koos ekspertidega ja oma ala spetsialistidega. Saada oma küsimus aadressile info@pethouse.ee. 

KOERAD

Siit leiad vastused ka sagedastele muredele ja küsimustele, mis koeraomanikel tekivad

Koera heaolu tagamiseks tuleb talle anda õige kogus toitu. Kui koer saab liiga vähe süüa, võib ta hakata kannatama toitainete puuduse all. Liiga rohke toitmine võib põhjustada ülekaalulisust. Konkreetse kera õigele toidukogusele ei ole lihtsat vastust. Õige toidukoguse määramine sõltub toidu kvaliteedist, päevaste toidukordade arvust, koera suurusest ja ainevahetusest ning sellest, kui palju ta liigub. Vaadake alati toitmissoovitusi toidupakendil. Kui koer kannatab üle- või alakaalulisuse all, pöörduge just tema kohta käivate toitmisjuhiste saamiseks loomaarsti poole.

Koera uue toiduga harjutamist tuleb alustada ettevaatlikult, näiteks uusi krõbinaid treenimisel maiustena kasutades. Uut toitu võib mõnda aega segada vanaga, et koera soolestik saaks uue toiduga harjuda. Eelkõige teeb valkude vaheldus head noore koera seedimisele, et koera organism saaks vaheldusrikaste toiduainetega kohaneda.

Täislihamaiuseid ei soovitata pakkuda kutsikale, sest kuivatatud koostisosade tõttu seovad need koera organismis palju vett. Väikese kehamassi tõttu võib kutsikal vedelikupuudus tekkida kiiremini. Täislihamaiused sisaldavad ka palju valke ja võivad eelkõige väikest tõugu kutsika korral muuta mineraalide tasakaalu toiduvalikus.

Meie soovitus on, et maiuste osakaal koera päevases toidukoguses oleks maksimaalselt 10%.

Koeraomanik peab kindlasti koera kaalu jälgima. Allpool kirjeldatud tunnused aitavad kindlaks määrata, kas koer on ülekaaluline.

Koer on ülekaaluline, kui:

  • koera ribisid ei ole tunda
  • koera talje ei ole eristatav
  • koera puusadel ja sabajuurel on rasvapadjad
  • koer paterdab jalutades
  • koeral on raske liikuda ja ta hakkab kergesti lõõtsutama.

Normaalkaalus koera keha on ülaltvaates liivakella kujuline. Kõht on kitsam kui rind ja puusad. Koera ribid on hästi tuntavad, aga mitte nähtavad. Külgvaates peab koera rindkere olema maapinnale lähemal kui kõht.

Paljud koeraomanikud annavad koerale ilma järele mõtlemata toidujääke otse enda toidulauast. Kui koer istub laua ääres ja vaatab toitu nurudes anuvate silmadega otsa, on raske sellest keelduda. Kodus koerale tehtud toit võib olla tervislik, kui see valmistatakse koera toitainevajadusi silmas pidades. Ei tohi unustada koera põhivajadusi, st koera olulisimat valguallikat liha ning rasvade, vitamiinide ja mineraalide tasakaalu.

Koerale ei tohi kunagi anda toitu, mida te ise enam ei söö, näiteks riknenud toidujääke. Inimestele mõeldud toit sisaldab sageli vürtse, liiga palju soola ning töödeldud rasvasid ja suhkrut, mida koer ei vaja. Leivajääkide andmine lisab toiduvalikusse ohtralt teravilja ja seda ei ole koerale vaja. Suur teraviljakogus võib põhjustada kõhuvaevusi. Inimeste toit võib olla õli- ja rasvarikas ning nende ainete äkiline lisandumine toiduvalikusse võib põhjustada koeral kõhulahtisust ja oksendamist. Kui koer saab toidujääkidest kõhu pidevalt täis, võib ta lõpuks keelduda oma koeratoitu söömast.

Jätke meelde need lihtsad reeglid:

  • Koerale ei anta toidujääke. Rasv ja sool võivad põhjustada raskeid terviserikkeid.
  • Mõõdukus: koerale ei tohi anda liiga palju toitu ega maiuseid. Inimesele mõeldud portsjon on koerale liiga suur.
  • Hoiduge mürgistest toitudest. Inimeste toit võib sisaldada koerale ohtlikke koostisosi.

Koerad ei suuda rohtu seedida, sest nende organismis ei ole kiudude lagundamiseks vajalikke ensüüme ja rohul ei ole koera jaoks mingit toiteväärtust. Küsimusele, miks koerad rohtu söövad, ei ole täpset vastust, sest seda teemat ei ole uuritud. Rohu söömine on väga levinud ja seda on täheldatud ka metsikutel koertel. Paljud loomaarstid peavad seda koera normaalseks käitumiseks.

Rohusöömist peetakse viisiks, kuidas koer ärrituse korral ajutise lahendusena oma magu rahustab. Koerad võivad ennast sel korral halvasti tunda ja rohu söömine pakub leevendust. Kui koer limpsib sageli oma huuli või neelatab palju või suust voolab palju sülge, võib olla tegemist halva enesetundega.

Tasub meeles pidada üldpõhimõtet, et koer sööb halvasti seeduvaid aineid, kui ta on väga näljane või halvas toitumuses.

Rohusöömise muud põhjused võivad olla seedimise parandamine, kõhuusside ravimine või mingi toitaine (näiteks kiudainete) vajaduse rahuldamine. Mõnel koeral võib välja kujuneda ka stereotüüpne käitumine (obsessiiv-kompulsiivne häire) ja rohunärimine saab neil harjumuseks, aga seda juhtub väga harva. Mõni koer tundub seda kommet lihtsalt nautivat ega näi mingi haiguse all kannatavat.

Kui rohusöömisega ei seostu halba enesetunnet ega oksendamist, ei ole tavaliselt vaja muretseda. Kui rohule on äsja pritsitud umbrohutõrjevahendit, võib selle söömine olla kahjulik. Kui kahtlustate, et koer on söönud umbrohutõrjevahendit, pöörduge koheselt loomaarsti poole.

Vaktsiinid sisaldavad sedavõrd nõrgestatud viiruseid või baktereid, et need ei põhjusta haigestumist. Vaktsineerimine ärgitab koera immuunsüsteemi tekitama vastupanuvõimet nende bakterite või viiruste suhtes. Kui koer hiljem haigusetekitajaga kokku puutub, reageerib immuunsüsteem kiiresti ja hävitab selle.

Vaktsiin aitab koera kaitsta arvukate raskeks ja isegi surmavaks osutuda võivate haiguste eest. Iga koera tuleks vaktsineerida, sest viirused (nt parvoviirus ja koertekatk) on eriti nakkavad.

Kui kutsikas on teie juurde kolinud, tasub jätkata sama kutsikatoidu ning toidukoguse ja ajagraafikuga, mida kasutati kasvataja juures. Kasvataja toitmisjuhiseid tasub järgida vähemalt esimese nädala jooksul. Seejärel võite hakata kutsika toiduvalikut vähehaaval enda valitud suunas muutma.

Soolestikuprobleemide vältimiseks tuleb uue toidu andmist alustada vähehaaval. Uut toitu soovitatakse vähemalt nädala vältel vähehaaval segada vana toidu sisse. Kui kutsikal läheb toidu vahetamise ajal kõht lahti, tuleb harjutamisperioodi pikendada.

Koeratoitude valik on lai. Turundussõnumite ja keeruliste märgistuste taga olevast toitumisinfost arusaamine ei pruugi olla lihtne. Siiski tuleb meeles pidada kutsika erivajadusi. Kutsikale ei tohi anda sama toitu, mida sööb täiskasvanud koer, sest see ei pruugi sisaldada piisavalt just neid toitaineid, mida kutsikas tervena kasvamiseks tingimata vajab. Valige toode, mis sisaldab:

  • kergesti seeditavaid ja kõrge kvaliteediga valke
  • piisavalt loomseid valke
  • hea kvaliteediga rasvu ja hädavajalikke rasvhappeid
  • õiges vahekorras kaltsiumi ja fosforit ning piisavalt muid mineraale
  • kutsika vajaduste kohaselt vitamiine ja mineraale
  • kvaliteetseid koostisosi rangema bionormiga allikaist
  • võimalikult vähe allergiat tekitavaid koostisosi.

Kui kutsikas sööb täiskasvanud koera toitu, tekib oht, et ta hakkab kannatama toitainete puuduse all. Kutsikad vajavad kasvamiseks energiat ja peavad seetõttu sööma suurema energiasisaldusega toitu kui täiskasvanud koerad. Samuti vajavad kutsikad rohkem olulisi aminohappeid, mineraale, valke ja rasvu. Suurekasvulist tõugu koera toit peab sisaldama vähem rasva ja toidu energiasisaldus peab olema väiksem kui väikest ja keskmist kasvu koeral. Liiga suur kalorisisaldus võib põhjustada liiga kiiret kasvamist ja koos sellega ortopeedilisi probleeme, näiteks puusade düsplaasiat.

Koerte kehatemperatuur on kõrgem kui inimestel. Koera, nagu inimesegi, kehatemperatuur võib tõusta erineval põhjusel: nt nakkus, šokk, põletik, välistemperatuur, vaktsineerimine või mürgistus. Palavik kaasneb nakkusega ja võib mõnikord paranemist kiirendada. Palavikku põhjustavad toksiinid, mida toodavad kehasse tunginud haigusetekitajad ja pürogeenid. Temperatuuri üle 39,5 °C peetakse palavikuks. Kui koera temperatuur langeb alla 37 °C või tõuseb üle 41 °C, on tegemist üsna raske olukorraga ja on vaja kohe loomaarsti poole pöörduda.

Öeldakse, et koera temperatuuri võib hinnata koera koonu katsudes. Märg koon ei pruugi tingimata tähendada, et kõik on korras, ja kuiv ei tähenda, et koeral on palavik. Ainus viis kindlalt teada saada on kraadiklaasiga mõõta. Pange tähele, et kuumarabanduse korral on palavik teistsugune. Kuumarabandus võib tekkida näiteks liiga suure koormusega treeningu, vedelikupuuduse või kuuma ilma tõttu või kui koer on jäetud kuuma ilmaga autosse.

Koer võib süüa oma väljaheiteid mitmel põhjusel, nagu näiteks  ärevus, tähelepanu, isoleeritus või sobimatu seos toiduga. Mõned karmi karistustrauma saanud koerad võivad edasise noomituse vältimiseks oma väljaheidet süüa.

Koerad uluvad tähelepanu tõmbamiseks, teistega kontakti loomiseks ja oma kohalolekust teatamiseks. Mõned koerad uluvad ka vastusena kõrgetele helidele, näiteks alarmsõidukite sireenidele või muusikariistadele.

Aktiivselt liputav saba on selge märk, et teie koer on õnnelik. Üldiselt liputavad koerad oma saba, et edastada erinevaid emotsioone: õnne, närvilisust, ohutunnet, ärevust, alistumist ja põnevust. Arvatakse, et kui koer on lõdvestunud, istub ta saba puhkeasendis. See asend varieerub sõltuvalt koera tõust.

Tegelikult on ideaalne oma koera hambaid harjata vähemalt kaks korda päevas. Kui harjamisest saab igapäevane rutiin, hakkavad enamus koerad seda ootama ja nautima. Harjamine kolm korda nädalas on minimaalne soovitus, mis aitab eemaldada hambakattu ja vältida hambakivi kogunemist.

Üldiselt ei pea lühikese, sileda karvkattega ja nahaprobleemideta tervet koera sageli pesema. Enamasti on koerte pesemine rohkem kasuks lemmiklooma omanikele kui koertele endile (et saada lahti nt koera ebameeldivast lõhnast). Sellest hoolimata on hea mõte oma koera vannitada vähemalt kord kahe kuni kolme kuu jooksul.

Uuringud näitavad, et keskmine koer eelistab veise- ja sealiha kana- ja lambaliha asemel. Lisaks meeldib neile soe ja niiske toit külma ja kuiva toidu asemel. Sarnaselt inimestele võivad need eelistused tuleneda sellest, mida nad üles kasvades sõid. Koertele meeldib mitmekesine toitumine ja kui nad peavad iga päev sama sööma, võivad nad sellest isegi haigeks jääda.

  • Šokolaad 

Šokolaad sisaldab koerte jaoks väga mürgist ainet nimega metüülksantiinid. See on stimulant, mis võib koera ainevahetusprotsessi peatada. Isegi natuke šokolaadi (eriti tumedat šokolaadi) võib põhjustada kõhulahtisust ja oksendamist. Suur kogus võib põhjustada krampe, ebaregulaarset südamefunktsiooni ja isegi surma.

  • Avokaadod

Igas puuviljaosas on rasvhappe tüvi, mida nimetatakse persiiniks, mis on suurtes kogustes teie koerale mürgine.

  • Sibul ja küüslauk

Need armastatud köögiviljad, mis on inimtoidu põhikomponendid, võivad põhjustada teie koeral aneemiat, tappes tema punaseid vereliblesid. Isegi väike kogus võib tema tervist kahjustada.

  • Viinamarjad ja rosinad

Selle näiliselt kahjutu puuvilja (kas värske või kuivatatud kujul) söömine võib koertel põhjustada neerupuudulikkust. 

  • Piim ja muud piimatooted. 

Kuigi koerad võivad juua oma ema piima, võivad kõik muud tüüpi piimatooted (lehm, kits jne) neid haigeks teha. On suhkruid ja rasvhappeid, mille nõuetekohaseks seedimiseks koertel ei ole ensüüme.

  • Suhkrurikkad toidud ja joogid 

Kindlasti ei tohiks lasta oma koeral süüa midagi, mis on kõrge töödeldud suhkrusisaldusega. Temaga juhtub sama, mis inimestega, kui nad söövad liiga palju suhkrut: kaalutõus, hammaste lagunemine ja isegi diabeet.

  • Kofeiin

Kofeiin sisaldab koertele mürgist stimulanti. 

  • Pärmitainas

Toorelt söömisel võib see kerkida ja teie koera kõhus käärida. Seega järgmine kord, kui valmistate omatehtud pitsat, vältige selle taignajääke oma koerale andmast!

  • Sool

Liiga palju soola võib põhjustada dehüdratsiooni ja isegi naatriumioonide mürgistust. Kuigi natuke soola on hea, olge teadlik sellest, kui palju teie koer sisse sööb, et kogus oleks minimaalne.

KASSID

Siit leiad vastused ka sagedastele muredele ja küsimustele, mis kassiomanikel tekivad

Toakassid elavad keskmiselt umbes 10–15-aastaseks, kuid võivad jõuda kuni 20-aastaseks. Kuna toas elavad kassid ei pea tegelema kiskjate ja mõne muu väljas elamisega kaasnevate võimalike ohtudega, kipuvad nad veidi kauem elama kui õuekassid. Lisaks ähvardab õues elavaid kasse oht jääda auto alla või neelata alla midagi ohtlikku. Samuti märkate oma kassi terviseprobleeme tõenäolisemalt varem, kui ta elab siseruumides ning saate nendega kiirelt tegeleda. Üldiselt on kasside keskmine eluiga 12-18 aastat.

Kassid on arenenud nii, et nad magavad kogu päeva jooksul pikka aega. Metskassid peavad magama, et säästa energiat järgmise söögikorra jahtimiseks, jälitamiseks ja tapmiseks. Kuigi meie toakassid ei pruugi jahti pidada, kestab instinkt magada ja jahiks valmistuda. Enam kui pooled kassid magavad 12–18 tundi ööpäevas.

Nurrumine (ja paljud teised imetajate madala sagedusega häälitsused) on sageli seotud positiivsete sotsiaalsete olukordadega: imetamine, hooldamine, lõõgastumine, sõbralik olemine. Tõenäolisemalt on nurrumine aga lihtsalt rahustav või ennast rahustav, kuna kassid võivad nurruda ka stressirohketes olukordades.

Vurrud täidavad olulist funktsiooni. Vurrud on spetsiaalselt häälestatud sensoorsed seadmed, mis juhivad kassi igapäevaste funktsioonide kaudu. Need spetsiaalsed karvad parandavad nägemist ja aitavad kassil keskkonnas navigeerida, pakkudes täiendavat sensoorset sisendit, nagu putukate antennid.

Vurrude lõikamine võib vähendada kassi ruumitaju ja vähendada tema võimet end ohtude eest kaitsta. Kassi vuntside lõikamine ei tee neile haiget, kuid tekitab stressi ja segadust, sest kassid loodavad oma vuntsidele suhtlemisel, tasakaalus hoidmisel, enda kaitsmisel ja ümbritseva maailma tundmaõppimisel.

Kassidele mõeldud ronimispuud soodustavad liikumist, pakkudes teie kassile turvalise koha hüppamiseks, ronimiseks, sügamiseks, hüppamiseks ja mängimiseks – sellise koha, mis pole teie mööbel ega kapid. Samuti pakuvad need teie kassile turvalise ja hubase koha lõõgastumiseks ja uinakuteks.

Kassid on nõudlikud loomad, kes veedavad suure osa oma päevast end hooldades. Märg karvkate on kassile äärmiselt ebamugav ja kuivamine võtab sageli kaua aega. Märg karvkate on ka raskem kui kuiv ja muudab kassi seega vähem krapsakaks ja kiskjate jaoks kergemini tabatavaks.

Teie kass võib muru süüa vitamiinitaseme tõstmiseks. Muru sisaldab toitainet, mida nimetatakse foolhappeks, mis aitab hapnikku läbi vereringe liigutada. Mõned eksperdid väidavad, et rohu söömine võib samuti aidata kurguvalu leevendada, samas kui teised usuvad, et kassid teevad seda lihtsalt sellepärast, et neile meeldib selle maitse ja tekstuur.

Enamik kasse on laktoositalumatud, seega võib neile lehmapiima andmine põhjustada olulisi terviseprobleeme. Piim ei kuulu kassi vajaliku toitumise hulka ja paljud kassid kannatavad kõhuhädade või muude sellega seotud probleemide all, kuna nende omanik arvas, et nad kostitavad neid. Targem on anda kassile joogiks lihtsalt vett.

Kassid armastavad sea-, kana- ja veiseliha. Lõhe ja tuunikala kuuluvad kasside lemmikalade hulka.

Mõned kõige mürgisemad toidud kassidele on sibul ja küüslauk, toored munad ja toores liha, šokolaad, alkohol, viinamarjad ja rosinad. Vältige oma kassile toidujääkide söötmist, eriti pühade ajal, kuna need võivad sisaldada potentsiaalselt mürgiseid koostisosi.

VÄIKELOOMAD

Siit leiad vastused ka sagedastele muredele ja küsimustele, mis väikeloomaomanikel tekivad

Lisaks värsketele puuviljadele ja köögiviljadele armastavad hamstrid täisteraleiba ja teravilja. Samuti on valk hamstri dieedi oluline osa. Tavaline munapuder või keedetud muna on hea maiuspala. Hamstri õhtusööki tehes tuleb meeles pidada, et mõõdukus ja mitmekesisus on väga olulised.

Keskmiselt 2-3 aastat

Šokolaad, eriti tume šokolaad: see sisaldab teobromiini ja on suurtes kogustes mürgine, mida on imepisikese magusahambalise hamstri puhul lihtne teha. Lisaks võib küüslauk põhjustada seede- ja verehäireid. 

Suurema osa küüliku toidust peaks moodustama hein. See sisaldab palju kiudaineid, mis on küüliku terve seedetrakti säilitamiseks ülioluline. Lisaks on jänkudele head rohelised lehtköögiviljad. Võite lisada nt rukolat, basiilikut, porgandipealseid, sellerit, ristikut, kaelusjuuri, võilillelehti, tilli, endiiviat, lehtkapsast väikestes kogustes.

Keskmiselt 9 aastat.

Kõik kiired või äkilised liigutused, vali müra, võõrad lõhnad või suuremad olendid – sealhulgas nende omanikud – võivad vallandada hirmureaktsiooni.

LINNUD

Siit leiad vastused ka sagedastele muredele ja küsimustele, mis linnuomanikel tekivad

Kõige populaarsemad papagoi liigid, mida koduloomadena peetakse on nt Amazon, kelle eluiga on 40-70 aastat; Macaw, kelle eluiga on 35-50 aastat ja Conure, kelle eluiga on 15-20 aastat. Kusjuures papagoid on ainsad linnud, kes võivad elada kauem kui inimesed ja nende eluiga on emasti kuni 100 aastat.

  • Liiguta tema mänguasju sageli
  • Sööda teda mitmekülgse toiduga
  • Veetke aega koos mängides

Enamik papagoitõugudest naudivad köögivilju, nagu lehtkapsas, suvikõrvits ja hakitud porgand, samas kui nende lemmikpuuviljad on papaia, banaan ja kivimelon. Papagoi liik määrab, kui sageli nad söövad.

Hammustamine, susisemine, torkamine ja liigne karjumine on kõik märgid, millele tuleb tähelepanu pöörata. Kuigi kõik linnud ei ole väliselt sõbralikud, võib see, kui teie lind muutub äkitselt pelglikuks ja väldib käsitlemist, olla märk sellest, et teie suleline sõber on stressis.

Ärge kasutage karistuseks vett ega füüsilist löömist. Ärge asetage mänguasju ukseava keskele või ette. Ärge viige oma lindu kaitsmata õue ega jätke lindu oma puurist jälgimata välja.

Mürgised toidud, mida ei tohiks kunagi oma linnule sööta, on järgmised:

  • Alkohol
  • Avokaado
  • Maniokk (tapiokk)
  • Kofeiin
  • Piimatooted
  • Sibul, küüslauk, talisibul
  • Liha
  • Seened
  • Šokolaad või kakao
  • Maapähklid
  • Puuviljade seemned ja kaevud
  • Keetmata oad
  • Inimestele mõeldud toit

AKVARISTIKA

Siit leiad vastused ka sagedastele muredele ja küsimustele, mis akvaristikaga seoses tekivad

Kalu tuleks toita kaks kuni kolm korda päevas. Piisab mõnest helbest kala kohta. Kalad peaksid kogu toidu ära sööma kahe minuti või vähemaga. Ületoitmine võib teie vee hägustada ja kala kahjustada.

Kalu on tungivalt soovitatav hoida vähemalt paarikaupa, et pakkuda kaaslast. Kui vaatate akvaariumis kalu, näete, et nad suhtlevad regulaarselt teiste kaladega. Arvatakse, et üksildased kalad, nagu üksildased inimesed, võivad hakata kannatama depressiooni ja letargia all.

Kuna vee all on helirõhk neli korda kõrgem kui õhus, võib müratase põhjustada tõsiseid kuulmiskahjustusi ning suur osa avalikes akvaariumis hukkunutest võib tuleneda just korduvast klaasi koputamisest.

Suure müraga või tiheda liiklusega keskkond ei sobi akvaariumi paigutamiseks. Hoiduge televiisorite, kõlarite, sissepääsuteede ja uste eest. Nende helide tekitatud vibratsioon, eriti uste avamine ja sulgemine, šokeerib kalu ja võib põhjustada varajase surma.

Kui olete kindel, et teie kraanivesi sisaldab kloori, mitte klooramiini, võite lasta veel 1–5 päeva seista, et kogu kloor aurustuks. Aurustumise kiirendamiseks õhutage vett õhukiviga 12-24 tundi või keetke vett 15-20 minutit.

Akvaariumi veevahetus on oluline kalade optimaalse tervise tagamiseks ning häguse ja mürgise vee vältimiseks. Kui eemaldate oma määrdunud akvaariumi vee ja asendate selle puhta ja värske veega, lahjendate sisuliselt liigseid toitaineid, mis võivad teie akvaariumi keskkonda negatiivselt mõjutada.

Üldiselt saab enamik kalu üsna hästi hakkama ühe või kahe söötmisega päevas. Enamik kalu vajab söödava toidu täielikuks seedimiseks 16–24 tundi, seega piisab kord päevast söötmisest. Mõned omanikud eelistavad aga oma kalu kaks korda päevas väga kergelt toita.

REPTIILID

Siit leiad vastused ka sagedastele muredele ja küsimustele, mis reptiiliomanikel tekivad

Koduloomana võib sinu sisalik elada lausa 20-50 aastaseks. 

Paku oma sisalikule erinevaid toite nagu putukad (nt teod, nälkjad, ussid), ristik, võilill, mooruspuu lehed, piimaohakas. Lisaks võib anda hakitud puu- ja juurvilju nagu näiteks õuna, melonit, sellerit, maasikaid, kabatšokki, mustikaid ja viinamarju. NB! Pea meeles, et kõik tuleb väikesteks tükkideks lõigata ja seemned eemaldada.

Vältige lehtkapsast, spinatit, spargelkapsast, kapsast ja rooma salatit, sest need sisaldavad koostisainet, mis takistab roomajatel kaltsiumi korralikult imendumast.

  1. Soojus ja valgustus on teie sisaliku tervise jaoks mitmel põhjusel olulised. Sisalikud on külmaverelised ja toetuvad korralikult toimimiseks kuumusele, nähtamatule UV-kiirtele ja päeva-/öötsüklile. Roomajad ei vaja ainult üldist soojust, vaid pigem erinevaid temperatuure, et nad saaksid oma kehatemperatuuri vastavalt vajadusele reguleerida.
  2. Kõik roomajad ajavad oma nahka regulaarselt maha ja nahaleitmisprobleemid viitavad tavaliselt sellele, et sisaliku keskkonnas tuleb midagi muuta.
  3. Niiskus on veel üks oluline keskkonnaparameeter, mida peate kontrollima (sageli levimisprobleemide süüdlane), seega hankige hügromeeter, mis mõõdab niiskuse protsenti ja veendub, et see on õigesti kalibreeritud.
  4. Isegi kui sisalikel on sarnased hooldusvajadused, ei ole hea mõte neid samas terraariumis segada.

Harilik kodusisalik on loomult putuktoiduline, putukad on üks nende lemmiktoiduaineid. Nad söövad sageli ämblikke, tigusid, röövikuid ja igasuguseid putukaid.

Mõned kodustatud maod söövad soojaverelist saaki (nt närilised, küülikud, linnud), teised aga putukaid, kahepaikseid (konnad või kärnkonnad), mune, muid roomajaid, kalu, vihmausse või nälkjaid. Maod neelavad oma toidu tervelt alla. Kõige populaarsemad lemmikloomamaod söövad tavaliselt saaki, nagu hiired, rotid, liivahiir ja hamstrid.

Madusid tuleks treenida surnud saaki sööma. See on saagile inimlikum ja maole ohutum. Madudele võib pakkuda kas sulatatud, eelnevalt külmutatud saaki või värskelt tapetud. Sa ei pea saaki ise tapma, sest enamik lemmikloomapoode varustab toita värskelt tapetud või külmutatud närilisi.

Kõige lihtsam viis on toit puuri visata ja enamike maoliikide puhul see töötab väga hästi. 

 

Väikesed maod, isegi täiskasvanud, võivad vajada söömist kaks korda nädalas. Suuremad maod võivad toidukordade vahel kauem olla, keskmiselt toituvad nad kord ühe kuni kolme nädala jooksul. Vanus – nagu ka suuruse puhul, peavad nooremad maod sööma sagedamini, tavaliselt kaks korda nädalas

Saate aru, et madu on näljane, kui ta käitub näiteks nii: on aktiivsem; keskendub teile alati, kui olete aediku lähedal; nipsutab oma keelt sagedamini ja peab jahti iga päev sarnasel kellaajal. 

Enamasti roojavad maod umbes iga kahe päeva tagant kuni iga 3-7 päeva tagant. Hea rusikareegel on see, et kui madu sööb sageli, roojab ta sageli. Kui madu sööb harva, siis roojab ta harva

Substraat või alusmaterjal peab olema kergesti puhastatav ja maole mittetoksiline. Soovitatav on ajaleht, lihunikupaber, käterätid või kunstmuru. 

HOBUSED

Siit leiad vastused ka sagedastele muredele ja küsimustele, mis hobuseomanikel tekivad

Hobuste keskmine eluiga on 25-30 aastat.

Muru – hobused armastavad rohtu. See on nende loomulik toit ja suurepärane nende seedesüsteemile (kuigi olge ettevaatlik, et teie hobune sööb kevadel liiga palju lopsakat rohtu, kuna see võib põhjustada laminiiti). Lisaks on hobuste lemmikuks õunad ja porgandid. Võid julgelt pakkuda oma hobusele rosinaid, viinamarju, banaane, maasikaid, meloneid, sellerit ja kõrvitsat. Enamik hobuseid närib neid maiuseid enne allaneelamist, kuid hobustel, kes ahmivad suuri puu- või juurviljatükke, on lämbumisoht.

Järgmisi toite ei tohiks oma hobusele kunagi sööta:

  • Šokolaad
  • Hurmaa
  • Avokaado
  • Vili seemnete ja kividega
  • Leib
  • Kartulid 
  • Jogurt ja muud piimatooted

Lisaks on mõnel puuviljal, näiteks õuntel ja aprikoosidel seemneid, mis sisaldavad tsüaniidiühendeid, mis on väga suurtes kogustes mürgised. Suured kogused võivad põhjustada lämbumist, seega on parem need eemaldada enne, kui pakute oma hobusele puuvilju, näiteks virsikuid või nektariine.

Sool on elektrolüüt – ja kõige olulisem mineraal hobuste dieedis ning aitab säilitada optimaalset pH-taset. Naatriumi taset mõõdab aju, mis annab hobusele märku, et juua. Kui naatriumi kontsentratsioon veres on madal, väheneb signaal vee joomiseks oluliselt.

Lisaks varjule ja mageveeallikale peab igas suvises tallis olema soolaplokk. Hobused kaotavad oma higiga suures koguses olulist mineraalainet ja kui seda ei täiendata, võib tekkida elektrolüütide tasakaaluhäire, mis võib põhjustada madalat vererõhku või isegi neuroloogilisi või kardiovaskulaarseid probleeme.

Hobust tuleb puhastada ja harjata vähemalt kord päevas. Harjamine stimuleerib nahka ja toob esile looduslikud õlid, mis panevad karva läikima. Kiire harjamine, kui hobune on pärast töötamist soojas, aitab samuti kehaõlisid esile tuua. Pärast harjamist pühkige kogu keha lapiga.

Keha harjamine ja lakkade kammimine ei ole paljude hobuste jaoks eriti meeldivad ning võivad olla isegi stressirohked, ebamugavad või valusad. Mõned hobused muutuvad ärevaks ja vältivaks juba enne seansi algust ning võivad olla hooldamisel agressiivsed.

Kui te ei hoolda regulaarselt oma hobuse kapja ega eemalda kinnijäänud kive, võib see põhjustada hobuse vigastusi, näiteks võib hobusel hakata jalg lonkama. 

Hobustele ei meeldi:

  • Liblikad
  • Kassid, koerad ja muud loomad
  • Lapsed
  • Torm ja äike
  • Autod, mis sõidavad
  • Objektide järsk liikumine

Olenevalt olukorrast võivad hobused füüsiliselt hirmu näidata, näiteks võivad nende silmad minna suureks, ninasõõrmed lõõmata ja kael tõmbuda ülespoole. Mõnikord värisevad hobused ka hirmust füüsiliselt.

Teadlased on kinnitanud, et hobused tunnevad inimese higis spetsiifilisi lõhnu, mis peegeldavad selliseid emotsioone nagu hirm ja õnn.